Lugemiselamused – Veebruar 2024

Ilmateade lubab, et käesoleval nädalal jõuab suvi lõpuks ometi kätte. Mis tähendab loomulikult seda, et on viimane aeg kirja panna viimase talvekuu lugemuse kokkuvõte.

Tõsi, ega seda just palju ei ole. Siiski veidi rohkem, kui jaanuaris – läbi sain kolm raamatut ja lehekülgi pöörasin 1148 korda. Ehk siis raamatuid oli küll vähe, aga vähemalt olid nad parajalt paksud. :)

Matemaatika ütleb, et ühe raamatu lugemiseks kulus 10 päeva ning päevas lugesin 39 ja pool lehekülge.

Üks raamat sai loetud lastele unejutuks. Ja kuigi kõigis raamatutes oli ulmelisi elemente, olid nad parajalt eriilmelised. Läbi lugesin:

  • ühe elulooraamatu (kui nii võib öelda) (Andrus Kivirähk “Sinine sarvedega loom”, 2019)
  • ühe ulmeka (Frank Herbert “Düün. Kapiitlisaal”, 1985)
  • ühe fantaasiajutustuse (Wolfgang & Heike Hohlbein “Muinasmaa”, 1983)

Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.

Mõne sõna aga siiski ütlen iga loetud raamatu kohta. Sest seekord on nad seda ühel või teisel põhjusel väärt. Kolme lemmikut ma seekord välja ei too; üks raamat oli teistest lihtsalt peajagu üle.

Frank Herberti “Düün. Kapiitlisaal” (Goodreadsis) on Düüni saaga viimane raamat. Vähemalt tema kirjutatutest; tegelikult on Franki poeg Brian seda jätkanud veel kahe raamatu võrra. Ja Düüni universumisse kuulub veelgi rohkem teoseid.

Sellega sai minu mitu kuud kestnud Düüni-seiklus läbi ja tõtt-öelda olin veidi pettunud. Jah, oli põnevaid liine ja leide ja maailmu, aga tervikuna… Noh, ütleme nii, et fänni minust ei saanud.

Ühe lõbusa killuna – esimese raamatu puhul häirisid mind pidevad joonealused märkused ja raamatu lõpus olev “entsüklopeedia”. See pigev lappamine lõhkus lugemise rütmi. Järgmistes raamatutes ei olnud joonealuseid märkuseid vist üldse (või kui, siis mõni üksik). Ja viimane raamat oli õnnistatud vaid ühe joonealuse märkusega:

Wolfgang & Heike Holbheini “Muinasmaa” (Goodreadsis) sai loetud lastele unejutuks. Kunagi teismelisena oli see üks mu lemmikraamatuid; lugesin seda ikka korduvalt. Seekord ma ise nii vaimustuses ei olnud, aga lastele (eriti pojale) meeldis väga. Nii et esmatutvuseks fantaasiakirjandusega julgen soovitada küll.

Tegelikult kuulub samasse sarja veel neli raamatut, neid aga kahjuks eesti keelde tõlgitud ei ole…

Ja nüüd jõuamegi minu veebruarikuise lemmikraamatuni, milleks on:

Andrus Kivirähk “Sinine sarvedega loom” (2014) (Goodreadsis)

Imeline lugemiselamus! Kui minust peaks kunagi elulooraamat kirjutatama, siis peaks see olema just samas stiilis.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *