Iko: “Kui teised lasteaias mängisid, siis mina istusin terve aja diivanil.”

Mina: “Miks? Kas sa siis ei tahtnudki mängida?”

Iko: “Ei! Juba Vanatark on öelnud, et kes toa segi ajab, see peab ise koristama ka. Ja Vanatark ütles seda ka, et kes tuba sassi ei aja, see koristama ei pea!”

Iko otsustas, et ta saab ikkagi rohkem kui ühe lapse.
 
Mina: “Aga kuidas sa nendega siis hakkama saad?”
 
Iko: “Ma teen nii, nagu Eia filmis tehti – saadan nad Tondikakule ära!”

Iko arutleb: “Kui naine on mulle lapse sünnitanud, siis ma ütlen talle: “Mine ära!””

Meie: “Naise ajad ära?”

Iko: “Jah!”

Meie: “Ja lapse jätad endale?”

Iko: “Jah!”

Meie: “Aga miks sa siis naise ära ajad?”

Iko: “Sest kui ta veel kauaks jääb, siis ta sünnitab teise lapse ka. Ja kahe lapsega ma küll hakkama ei saa!”

Iko räägib pidevalt, mida kõike ta ehitada ja leiutada kavatseb, kui ta on natuke suuremaks saanud.
 
Mina: “Sul on väga ägedad ideed!”
 
Iko: “Aga kõik mu ideed ei ole head. Näiteks see, et ma tahan kõik puud maha raiuda ja nende asemele tänavavalgustuspostid panna ei ole ju hea!”
Lapsed müravad, aga lepivad enne omavahel reeglid kokku. Et ei hammusta, ei limpsi, kui teine ütleb, et on valus, tuleb ära lõpetada jne.
 
Iko: “Mul on üks reegel veel. Teist ei tohi sülle võtta ja aknast välja visata ka!”