Mia sööb, aga mitte ülemäära edukalt.

Iris: “Võta veel kolm ampsu, siis saad magustoitu.”

Veidi aega läheb mööda ja Mia kuulutab: “Võtsin!”

Iris: “Ma ei usu, minu arust võtsid sa kaks ampsu.”

Mia: “Võtsin küll kolm. Näe, nii,” ja võtab uuesti kolm ampsu.

Mial oli lastehoius sõbranna Janelle. Juba mitu nädalat ei olnud aga Janelle hoius käinud.

Ühel õhtul koju minnes küsisime Mialt: “Kas Janelle täna oli?”

Mia: “Ei olnud… Ma arvan, et ta läks vist ülikooli.”

(Lastehoid asus Tallinna Ülikoolist üle tee)

Iris paneb Miat magama.

Kõik vajalikud protseduurid on tehtud, sh raamatu lugemine, tahvelarvutist linnu laulu mängima panemine, kolevantside toast ära ajamine (ehk siis varjudega rääkimine) jne. Nimekiri on pikk.

Lõpuks on laps rahul ja Iris läheb vetsu. Järsku hakkab tohutu röökimine ning Iris jookseb nii kiiresti, kui saab vaatama, et mis lahti.

Iris küsib hingeldades: “Mis juhtus?”

Mia näitab keskmist sõrme ja piriseb: “Mu sõrm ütles, et ma olen ühe aastane!!!!”

Iris paneb pahaselt toa ukse kinni ja ütleb, et nüüd jääd kinnise uksega magama.

Natukese aja pärast kostub toast õnnetut pirinat “Mu varbad lõhkusid ninaaugud ära”

Iris ohkab: “Paneme siis plaastri peale….”

Mia kaevas oma liivakastis (toas, kineetiline liiv on tore asi) peenart ja istutas sinna porgandeid ja õunu ja mune.

Mina: “Mia, kas sa tead, kust munad tegelikult tulevad?”

Mia: “Puu otsast!”

Mina: “Ei tule.”

Mia: “Poest!”

Seletasin talle siis ära ning kui Iris ärkas, siis küsisin üle, et kas Mia nüüd teab, kust munad tulevad.

Mia: “Jah, tean. Kanad nokivad neid.”

Tegime Miaga mängult süüa. Parasjagu käis liivataigna vormimine.

Mina hakkasin tainast kausi servadesse suruma, et seda saaks millegagi täita. Mia hakkas pahandama, et tainast vormi servadele ei suruta.

Mina vaidlesin vastu, et mõne taignaga tehakse küll niiviisi.

Mia ajas imestusest silmad suureks: “Kust sa tead, kas telekast, arvutist, telefonist või või täbletist?”

“Ei, kokaraamatust.”