Kas lapsed saavad asjadest väga teistmoodi aru või on asi selgitajas.

Igaljuhul oli lugu nii, et viimasel ajal on jõle palju toiduga pirtsutamist, järele jätmist ja ära viskamist. Taaskord oli söögiaeg, kui Mia nõudis seda, teist ja kolmandat ning peale ühte ampsu teatas, et rohkem toitu ei võta suu sissegi.

Irisel sai mõõt täis ja mõtles, et nüüd on aeg last natuke ehmatada. Otsis netist nälginud laste pilte ja seletas, et maailmas on palju lapsi, kellel pole kodus üldse süüa ning need lapsed oleksid väga tänulikud toidu eest, mille meie lihtsalt prügikasti viskame.

Mia oli olukorrast ja piltidest täpselt nii šokeeritud, kui Iris lootis. Kogu asja peale jäi Mia väga mõtlikuks, vaatas oma taldrikusse ning ütles: “Ma söön kohe kõik ära, muidu nälgin samamoodi nagu need lapsed, kes nendel piltidel olid.”

Peale seda käis terve õhtu murelikult ringi ja küsis, kas meil ikka süüa on ja ega ta pole juba nälga suremas. Õhtul Miat voodisse pannes pidi veel üle lugema kõik pereliikmed, kellelt süüa saab.

Niisiis vanaemad, vanaisad, tädid, onud ja nende lapsed – ärge üllatuge, kui Mia kontrollib, kas teil ikka süüa on.

Vähemalt sai taldriku tühjaks…

Mia kisab hommikul: “Kuule! Kuule!”

Iris, teisest toast: “Mis on?”

Mia: “Ma ei räägi sinuga!”

Iris: “Kellega sa siis räägid?”

Mia: “Pepuga!” ja jätkab: “Kuule, miks sa istusid mulle jala peale, mitte põrandale?!”

Iris ja Mia on pikal autosõidul. Iris roolis, Mia istub tagumisel istmel.

Mia: “Emme, mul on näpu otsas hästi suur tatikoll”

Iris kirub mõttes ja lausub: “Hmh, ma ei tea, kas ma saan sulle praegu salfasid ulatada, vaata, et sa seda kuhugi ei määri.”

Natukese aja pärast tuleb Irisele tatikoll jälle meelde ja pärib selle saatuse üle.

Mia: “Tatikoll võttis jalad alla ja jalutas mulle suhu!”

Selle peale on Iris päris pahase häälega ja ähvardab, “kui nii juhtus, siis on küll lood kurjasti!”.

Selle peale muutub Mia lõbusaks ja lausub: “Ma tegin naljaaaa! Tatikoll jalutas ninna tagasi!”

Sõime kala.

Mia: “Ma ei saa aru… Ma olen ju suur tüdruk, aga miks mul siis nii väikesed kalaluud on?”

Mingi hetk läks jutt sellele, et kas ja milliseid toite tohib näppudega süüa. Küsisime Mialt, kas ta teab, miks kala tohib.

Mia võttis kalatüki sõrmede vahele, mudis seda veidi ja ütles: “Tean… Vaata, see on selle pärast, et kala ei määri sõrmi.”

Panen parasjagu teises toas Ikot magama. Mia istub elutoas laua taga ja joonistab. Tool on tavalisest kõrgem, laste söögitool.

Järsku kuulen mingit kolinat. Kuna aga nuttu ei järgne ja Iko on just magama jäämas, ei lähe kohe kontrollima.

Kui Iko magab, küsin Mialt: “Mia, kas sa kukkusid?”

Mia: “Ei kukkunud. Ma tegin kukerpalli!”

Mina: “Ohhoo, ma ei teadnudki, et sa seda oskad. Kas näitad mulle ka?”

Mia: “Ei näita praegu. Tegin siit tooli pealt, alla põrandale.”