Mia on oma toas, hakkab magama jääma.

Mia: “Issi, ma ei saa siin magada. Bella tegi mu padja märjaks. Bella sülitas mu padja peale!”

Mina: “Pööra siis padjal teine külg.”

Mia: “No okei, okei. Aga mina, Mia, ei teinud seda märjaks. Bella-tita tegi!”

(Bella on Mia nukk)

Ükskord trammid ei sõitnud ja pidime bussiga kesklinnast koju minema. Oli palav suvepäev ning buss triiki inimesi täis. Tõesti ei olnud liigutamiseks ka ruumi.

Mia oli mul süles ja seisime püsti. Mia on aga väga seltsiv, tutvustas ennast pidevalt: “Mina olen Mia,” ja vist isegi kõdistas mõnda tädi, kellega pikemalt jutule sai.

Igatahes ühel hetkel hakkas üks neist tädidest maha minema ja ütles Miale: “See on nüüd minu peatus, ma lähen maha. Aga sul on buss kindlasti nüüd sõpru täis.”

Mia vastas: “Pagan seda teab!”

(Paar päeva tagasi tuli see ilmselt Miale meelde ja seletas: “Lapsed ei tohi öelda “Pagan seda teab!” Lapsed võivad öelda ainult “Kogu lugu!””)

Ostsime eile Miale üllatusmuna ja ta tegi selle peale oma esimese luuletuse:

Ma loodan, et seal on poni,
mitte mingi suitsukoni

(olime eelnevalt autos rääkinud sellest Prantsusmaa uuest seadusest, et konide maha loopimise eest saab trahvi)