Mia kaevas oma liivakastis (toas, kineetiline liiv on tore asi) peenart ja istutas sinna porgandeid ja õunu ja mune.

Mina: “Mia, kas sa tead, kust munad tegelikult tulevad?”

Mia: “Puu otsast!”

Mina: “Ei tule.”

Mia: “Poest!”

Seletasin talle siis ära ning kui Iris ärkas, siis küsisin üle, et kas Mia nüüd teab, kust munad tulevad.

Mia: “Jah, tean. Kanad nokivad neid.”

Tegime Miaga mängult süüa. Parasjagu käis liivataigna vormimine.

Mina hakkasin tainast kausi servadesse suruma, et seda saaks millegagi täita. Mia hakkas pahandama, et tainast vormi servadele ei suruta.

Mina vaidlesin vastu, et mõne taignaga tehakse küll niiviisi.

Mia ajas imestusest silmad suureks: “Kust sa tead, kas telekast, arvutist, telefonist või või täbletist?”

“Ei, kokaraamatust.”

Meil oli plaan täna KUMUsse minna. Mia ei maganud aga lõunaund, nii et ütlesime talle, et kahjuks siis muuseumisse minna ei saa.

Mia aga tahtis igaks juhuks muuseumisse helistada.

Helistaski: “Kuule, kas magamata laps tohib muuseumisse tulla.”

Infoliini töötaja oli algul veidi segaduses, aga lõpuks ütles, et kui magamata laps emme ja/või issi kaasa võtab, siis tohib küll.

Mia on oma toas, hakkab magama jääma.

Mia: “Issi, ma ei saa siin magada. Bella tegi mu padja märjaks. Bella sülitas mu padja peale!”

Mina: “Pööra siis padjal teine külg.”

Mia: “No okei, okei. Aga mina, Mia, ei teinud seda märjaks. Bella-tita tegi!”

(Bella on Mia nukk)