Lugemiselamused: Detsember 2018

Detsember on juba ammu selja taha jäänud ja õues rõõmustleb suur kevad. Mina olen aga endiselt oma eelmise aasta viimase kuu lugemiskokkuvõtte võlgu (no ja tegelikult ka jaanuari ja veebruari omad ka).

Aga alustame detsembrist, küll tulevad teised talvekuud ka. Kunagi.

Sama moodi, nagu detsember ei ole põllumehele eriti viljakas kuu, jäi ka minu lugemissaak üsna kesiseks. Sest mida muud saaks öelda 4 loetud raamatu ja 673 lehekülje kohta.

Continue reading Lugemiselamused: Detsember 2018

Laupäeva hommik. Mina põõnan veel, aga kõik teised on juba ammu üleval.
 
Iris palub, et Mia minu ka üles ajaks.
 
Mia tulebki. Pomisen läbi une, et ma pea-aegu juba varsti ärkangi ja et lastagu mul vähemalt viis minutit veel magada.
 
Mia läheb tagasi elutuppa ja laiutab käsi: “Noh, mis sa kostad. Vanamees tahtis veel viit minutit!”
Hommik. Iko lippab ihualasti ringi.
 
Iris: “Iko, pane midagi selga! Kasvõi hommikumantel.”
 
Mia: “Kui sa hommikumantlit ei taha, siis sa võid oma töömehevesti (kollane helkurvest) ka panna.”
Sain sünnipäevaks Star Warsi lego. Sellise, kus muuhulgas on ka Yoda.
 
Kuna Yoda peab aga teistest tegelastest lühem olema, on tal sellised jalad, mida painutada ei saa.
 
Mina veel magan, kui Iko tuleb murelikult minu juurde: “Miks Yoda istuda ei saa?”
 
Mina: “Ee… Ma ei tea… Yoda on väga vana, äkki on tal jalad kanged?”
 
Iko: “Ei. Kui minu mammal (vanaemal) on jalad kanged, siis ta tahab just istuda! Aga Yoda saab ainult seista.”
Mia on naabritel külas. Hakatakse sööma, igaks juhuks uuritakse, et kas Mia tohib ikka kõike süüa. Noh, et ega tal mingeid allergiaid ei ole vms.
 
Mia: “Jaa, ma võin kõike süüa!”
 
Hakkavad sööma.
 
Mõne aja pärast teatab Mia: “Tegelikult… Mulle tuli praegu meelde, et emme ütles mulle, et ma ei tohi kartulit, porgandeid… Noh, üldse juurikaid süüa. Ainult viinereid tohin!”