Vaatasin, et mu viimane blogipostitus, mis puudutab mõnd jooksuüritust, pärineb ajast, kui jooksin oma kümnenda maratoni. Seega üsna ammu – maratone on tänaseks kogunenud 19; ultrajookse (ehk siis jooksuvõistlusi, kus distants on maratonist pikem) 8.
Kuna mälestused kipuvad aga tuhmuma (ja et oleks kuskilt järgmisel aastal vaadata, milliseid vigu vältida), võiks möödunud nädalavahetusest kirjutada küll.
Käisin täna nahaarsti juures kontrollis. Lihtsalt igaks juhuks, iga paari aasta tagant ju soovitatakse.
Arst: “Kuidas teil muidu päikesega lood on? Kas päevitate ka?”
Mina: “Ei. Aga ma käin jooksmas, vahel maratone ja pikemaltki. Siis võin küll mitu tundi lõõskava päikese käes olla.”
Arst: “No aga joostes on teil vähemalt riided seljas.”
Mina: “Haa!”
Millalgi aprilli alguses sain e-kirja, et maikuus on tulemas virtuaalsed LHV Maijooksu lastejooksud ja et kas ka meie ei tahaks oma pundiga osaleda. Tõtt-öelda kaalusin pikalt; ühest küljest on need aias toimunud lastejooksud alati toredad olnud, aga teisalt oli parajalt kiire…
Samuti kipuvad asjad oma võlu kaotama, kui nad toimuvad liiga tihti. Eks ikka on erilisem, kui on midagi, mida oodata.
Ühel hetkel turgatas aga pähe, et võiks seekord tavalise jooksu asemel teha takistusjooksu. Sügisel oleks siis tavaline lastejooks ja kevadel takistusjooks. Nii oleks mõlemil natuke oma nägu. Mõeldud, tehtud!
Kuna ma hakkasin jooksmas käima siis, kui Iko sündis (ja Mia oli kohe-kohe kolmeseks saamas) ei teagi lapsed minu elust seda perioodi, mil mu suurimaks sportilikuks saavutuseks oli enne uste sulgumist trolli peale jooksmine.
Nii on ka rahvajooksud jms üritused olnud meie pere lastele igapäevaelu lahutamatuks osaks.
Juubeleid tuleb ju ikka meeldejäävalt tähistada. Nii hakkaski mul jaanuari lõpus, kui üheksas maraton sai selja taha jäetud, kuklas tiksuma mõte Nakukymppil osalemisest. Miks mitte teha midagi täiesti tegistsugust ja läbida 42 kilomeetrit ihualasti?
Kuna Janek Oblikas oli seal juba 2017-ndal aastal käinud (samuti juubelil, temal täitus seal 50 maraton), ei olnud Soomlaste jooksupidu mulle täiesti võõras.
Sel aastal juhtus kuidagi nii, et meie mardi- ega kadrisandina jooksma ei jõudnudki. Halloweeni ajal ka komme pommimas ei käinud.
Õnneks on aga täna andresepäev – mine tea, äkki läheme hoopis õhtul santima. Sest jah – vanal heal ajal käidi ka Andrest jooksmas!
Continue reading Andresepäeval Andrest jooksma! (Lisatud stiilispikker)
Sellel kevadel otsustasime suve varem alustada ning Itaaliasse puhkama sõita. Kui puhkuse kuupäevad ja koht paika said, hakkasin otsima, kas lähikonnas ka mõnd jooksuvõistlust toimub. Tore oleks ju ka mõnel kohalikul võistlusel osaleda.
Continue reading Colmen Trail – minu esimene jooksuvõistlus mägistel radadel
Nagu juba korduvalt öelnud, istub minu treener telefonis. Samuti kogunevad sinna pulsivöö poolt saadetavad andmed. Ja ka muusikat mängib Spotify. Nii et ilma telefonita ma naljalt jooksma ei lähe.
Continue reading Minu jooksuvarustus: Quad Lock telefonikinnitus
Kuigi aastavahetusest on nüüd juba omajagu aega möödas, võtan lõpuks ka oma eelmise jooksuaasta kokku. Ja eks tegelikult ole kirjutada muustki – jaanuari lõpus läbisin oma teise maratoni ning sel nädalal osalesin oma esimeses treeningus, kus treeneriks ei olnud mitte robot vaid inimene.
Continue reading Jooksuaasta 2016, minu teine maraton ja esimene päris treening
Polar H7 pulsivöö tõi mulle eelmisel aastal jõuluvana. Kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis ega ma alguses ei teadnud küll, mida sellega peale hakata. Muidugi ma teadsin, et kõik sportlased mõõdavad oma pulssi ja arvestavad sellega, aga mida need numbrid täpsemalt tähendavad, ei olnud mul õrna aimugi.
Continue reading Minu jooksuvarustus: Bluetooth pulsivöö Polar H7
