Iris oli nädal aega kodust ära ja naastes alustas koristusrallit. Pärast kaht päeva kraamimist hakkab elamine juba vaikselt ilmet võtma.

Mia käib vetsus, pärast mida Iris avastab, et ta on sealt lihtsalt minema jalutanud, oma jälgi kaotamata.

Iris: “Mia, sa pole jälle vett peale tõmmanud!”

Mia juba joonistab teises toas ja hõikab muretult vastu: “Ah emme, ära nüüd nii korralikuks ka hakka! Ma olen harjunud seapesas elama.”

Mia kaotas oma telefoni ära. Ja mis veel kõige parem – ta oli selle ka välja lülitanud, nii et ei saanud ei helistada ega positsioneerida.
 
Mina: “Miks sa üldse oma telefoni välja lülitasid?”
 
Mia: “Mingi võõras number helistas mulle ja ma ei tahtnud, et ta tunni ajal uuesti helistaks…”
 
Mina: “Miks mingid võõrad numbrid sulle üldse helistavad?”
 
Mia: “Ma ei tea…”
 
Mina: “Kas varem on ka võõrastelt numbritelt helistatud?”
 
Mia: “Mõnikord…”
 
Mina: “Kas sina oled ka võõrastele numbritele helistanud?”
 
Mia: “Mõnikord…”
 
Mina: “Miks sa võõrastele numbritele helistad?”
 
Mia: “Noh, ma küsin, et kas neil vett on. Ja kui nad ütlevad, et on, siis ma ütlen, et minge peske jalad puhtaks ja kobige voodisse!”
 
 
Peaks nagu pahandama, aga tegelikult on paganama naljakas….
 
(Ja telefoni leidsime ka Mia koolikotist üles)

Iris tuli koju ja täitis möödapääsmatut kohustust ehk tegi perele süüa.

Iko (5a) jõudis lasteaiast koju, pesi käed, võttis kapist poti ja alustas väga teadlikult pudru keetmist.

Kuna Iris oli juba söögi valmis teinud, palus ta Ikol lõpetada: “Kui sa tingimata putru soovid, siis seda jäi ka hommikust alles.”

Iko jäi endale kindlaks: “Mina tahan just praegu ise putru keeta!”

Iris ei murdunud ja jäi endale veel kindlamaks: “Kohe kindlasti ei hakka sa praegu putru keetma!”

Selle peale läks Iko näost tulipunaseks, valas potist vee ära ja, pott õnnetult käes rippumas, röökis täiest kõrist: “MIS TUNNE SINUL OLEKS, KUI SA TULED KOJU JA SUL EI LUBATA ISEGI SÜÜA TEHA!!!”

Õues on tugev tuul, paras torm.
 
Iko: “Ükskord oli Eestis tuulispask ka, mis viis lehma minema.”
 
Mina: “Vist küll jah.”
 
Iko: “Aga Eestis eriti tuulispaskasid ja tornaadosid ei ole. Aafrikas on väga palju.”
 
Mina: “Eestis ei ole jah. Aga Ameerikas on päris tihti. Hiidlained või tsunaamid ka.”
 
Iko: “Seda ma tean, mis see hiidlaine on, aga mis see tsunaami on?”
 
Mina: “See on sama asi. Vahel on ühe asja jaoks mitu erinevat sõna.”
 
Iko: “Aa, ma tean, ma tean. See on sama, et mõni ütleb löömne, aga teine müksamine.”

Kohe näha, et grimmeerija tütar.

Iko kukkus eile rulapargis silma siniseks.

Iris: “Oi, sul tuleb sinna ju korralik sinikas!”

Mia: “Ära muretse, ma panin juba värvi peale, et see välja ei paistaks.”

Iris: “Mis värvi sa panid?”

Mia: “Lillat.”

Iris: “Lillat? Siis see paistab just ju rohkem välja!”

Mia: “Ei, ma panin teisele silmale. Siis on nad ühesugused.”

See juhtus tegelikult juba kuu-poolteist tagasi.
 
Jalutasime Ikoga lasteaeda.
 
Iko: “Ma kuulsin eile, kuidas linnuke laulis “Sitsikleit, sitsikleit!””
 
Mina: “Jah, linnud juba laulavad.”
 
Iko: “Jah. Ja kui juba tihane kannab sitsikleiti, siis see tähendab, et varsti on minu sünnipäev!”
 
(Iko sünnipäev on augustis)