Käisin täna nahaarsti juures kontrollis. Lihtsalt igaks juhuks, iga paari aasta tagant ju soovitatakse.
Arst: “Kuidas teil muidu päikesega lood on? Kas päevitate ka?”
Mina: “Ei. Aga ma käin jooksmas, vahel maratone ja pikemaltki. Siis võin küll mitu tundi lõõskava päikese käes olla.”
Arst: “No aga joostes on teil vähemalt riided seljas.”
Mina: “Haa!”
Üliviljakale maikuule järgnes üsna nadi juuni. Läbi lugesin vaid 3 raamatut ehk 527 lehekülge.
Aga ega siin ka midagi imestada ei ole – üks juuni nädal oli mul puhkus, mille veetsin lastega Rakveres etenduse “Ivo Schenkenberg ja Hannibali rahvas” proovides. Ja üks teine nädal oli jaanipäev, mis tõi sel aastal kaasa ülipika nädalavahetuse. Võtsime siis ette ühe Lõuna-Eesti tripi, mis tähendab, et ega sealgi lugemiseks eriti mahti ei olnud. Ja joostud sai kah – Munamäe tipust Pirita TOPini ning Torilt Pärnusse. Ühesõnaga – lugemine on vahva, aga suvel on palju muudki vahvat!
Millalgi aprilli alguses sain e-kirja, et maikuus on tulemas virtuaalsed LHV Maijooksu lastejooksud ja et kas ka meie ei tahaks oma pundiga osaleda. Tõtt-öelda kaalusin pikalt; ühest küljest on need aias toimunud lastejooksud alati toredad olnud, aga teisalt oli parajalt kiire…
Samuti kipuvad asjad oma võlu kaotama, kui nad toimuvad liiga tihti. Eks ikka on erilisem, kui on midagi, mida oodata.
Ühel hetkel turgatas aga pähe, et võiks seekord tavalise jooksu asemel teha takistusjooksu. Sügisel oleks siis tavaline lastejooks ja kevadel takistusjooks. Nii oleks mõlemil natuke oma nägu. Mõeldud, tehtud!
Tuleb tõdeda, et maikuu oli üks läbi aegade parimaid lugemiskuid. Läbi lugesin tervelt 11 raamatut ja 2257 lehekülge. Vot need ongi need ühistranspordi võlud!
Võrdluseks – sama palju raamatuid lugesin ma eelneva nelja kuu jooksul kokku. Selle aja jooksul, kui olen Goodreadsis oma lugemispäevikut pidanud, olen vaid märtsis 2017 rohkem lugenud.
Nii et – jehhui! On põhjust endaga rahul olla.
Iris tahab minna garaaži tööasju toimetama. Selleks, et hakata seal veel ka lapsi kantseldama ja keelama, pole üldse energiat. Samas ei taha ta ka, et nad tunneksid, et ei või seal käia.
Seadis ennast minekule ja ütles, et kui nad tahavad, võivad ka tulla, aga peavad siis seal midagi normaalset ette võtma. Lootes, et nad jäävad oma mängu juurde.
10 minuti pärast oli Iko garaažis.
Iris luges talle sõnad peale – niisama laga/lima/muud seesusgust kokku ei sega, penoplasti pudi niisama ei tekita ja midagi ei lõhu.
Iko mõtles natuke ja hakkas rahulikult oma puust kilpi värvima.
Möödus veel 5 minutit ja saabus Mia, et Iko endaga mängima kamandada. Iko ei viitsinud. Mia otsustas, et jääb siis ka garaaži.
Iris luges talle samad reeglid ette, mille peale Mia lõi käed rinnal risti ja teatas solvunult: “Iko, kuulsid või, emme ei luba siin ju midagi teha. Lähme ära tuppa!!!”
Aprillikuu oli üle pika aja üks täitsa tubli lugemiskuu. Hülgasin oma põrnika ja hakkasin jälle ühistranspordiga tööl käima – ja eks see andis ka mahti rohkem lugeda.
Midagi väga ulmelist siiski ei olnud; läbi sain 5 raamatut ja 1214 lehekülge. Samas, kui jätta veebruarikuu korduslugemised arvestamata, lugesin aprillis sama palju raamatuid, kui eelneva nelja kuuga kokku. Nii et läheb vaikselt jälle ülesmäge, ma loodan. :)
Märts oli üks parajalt jube kuu. Kuigi tegelikult jäi sellessegi helgeid ja ka väga helgeid hetki, varjutas kõike Venemaa ebainimlik julmus Ukraina vastu. Ei olnud vähe neid õhtuid, mis möödusid justkui mingisuguses hämus. Ei teinud midagi, sest lihtsalt mitte mingisugust tahtmist ei olnud. Jõud oli lihtsalt otsas…
Kõik toimuv tundus lihtsalt liialt uskumatu ja absurdne. Ja valus.
Veebruarikuu lugemus oli nadi, nagu juba tavaks saanud. Aga vähemalt oli see tublim, kui jaanuaris – ja kui päris aus olla, siis parim tulemus alates sügisesest koroonalainest ja ühistranspordi hülgamisest.
Läbi jõudsin neli raamatut – tõsi, neist kaks olid korduvlugemised ning ülejäänud kaks lugesin lastele unejutuks.
Lehekülgi kogunes 937.
Käisin eile ehituspoes. Mind huvitava riiuli juures asjatas üks tore vanapaar. Rõõmsameelsed, elutervelt üksteist aasivad.
Olid seal vist juba kaua kaupa uurinud, naine muutus juba kärsituks: “Endel, aga äkki võtame vahepeal muud asjad ära ja tuleme siis siia tagasi?”
Mees uurib kaupa edasi: “Oota, ma kohe…”
Möödub veel veidi aega.
Naine: “Endel, aga mis sa arvad, läheks võtaks vahepeal rotimürgi ära?”
Mees: “Ma vist juba tean, mida meil siit vaja on. Oota natuke.”
Möödub veel veidike.
Naine: “Endel, aga ma lähen võtan rotimürgi ära ja tulen siis siia tagasi. Mis sa arvad?”
Mees muheleb: “No eks sa mine… Aga enne ostmist proovi ka kindlasti!”
2022 algas nii, nagu 2021 lõppes. Seda nii raamatute rindel (nii vana aasta viimasel kui ka uue aasta esimesel kuul lugesin läbi vaid ühe raamatu) kui ka üldisemalt. Kui tavaliselt on ikka uue aasta tulekuga seotud mingi uue alguse & lootuse & parema tuleviku tunne, siis see aasta seda ei olnud. Lihtsalt number vahetus ja kõik.
