Mia vaatab Frozeni multikat. Seal on üks koht, kus Anna jääb kuhugi lumevangi.

Mia: “Kui mina niimoodi lumevangi jääksin, siis mul oleks kindlasti vildikas kaasas ja ma toksiksin sellega akna katki.”

Mia rääkis, et nad mängisid täna lasteaias kooli. Ning et rühma kõige suurem tüdruk on alati õpetaja.
 
Mina: “No aga mõnes teises kohas oled jällegi sina kõige suurem ja saad õpetaja olla. Näiteks kodus. Sa võiksid Ikot õpetada küll, näiteks rääkima.”
 
Mia: “Jaa! Aga ma “lollakas” talle ei õpeta. Ega “kakajunn” ka mitte.”
 
Mina: “Neid ei ole tõesti vaja õpetada jah.”
 
Mia: “Need on rumalad sõnad. Ja pealegi, küll suured poisid talle neid lasteaias õpetavad!”
Mängisime Miaga kodu.
 
Mia: “Mängult sa ajalehest kuulsid, et…”
 
Mina: “Ajalehest tegelikult ei saa kuulda…”
 
Mia: “Ja, jaa! Aga MÄNGULT sa kuulsid, et…”
 
Mina: “Aga kuule, kas sa üldse tead, misasi see ajaleht on?”
 
Mia: “Jaa!”
 
Mina: “No misasi siis?”
 
Mia: “See on üks väga vana asi!”

Lugemiselamused: Aprill 2017

Aprillis lugesin tavapärasest vähem – vaid 5 raamatut. Käesoleval aastal kokku olen seega lugenud 32 raamatut.

Tõsi, nende viie raamatu seas oli üks õpik (Tõnu Lehtla “Robotitehnika”), millest läbi närimine võtab alati veidi rohkem aega kui ilukirjandusest. Samuti sai loetud selle aasta siiani kõige paksem raamat – Agatha Christie “Minu elu lugu” (600 lk).

Continue reading Lugemiselamused: Aprill 2017

Mia: “Mina lähen homme pärast lasteaeda vanaema juurde!”

Mina: “Jah, vanaemal on homme sünnipäev, nii et ilmselt läheme kõik sinna.”

Mia: “Jah, ja ma isegi kingin talle ka midagi! Mingeid vanamoori asju!”

Mina: “Mis asjad need vanamoori asjad on?”

Mia: “Noh, mänguasjad. Ja söögiasjad. Ja luud!

Sõidame bussiga mööda poest, kus müüakse pulmakleite.

Mia: “Ma tahan endale ka sellist kleiti!”

Mina: “See on pulmakleit. Sellist kleiti kantakse siis, kui sa abiellud.”

Mia: “Kui mina olen emme, siis sina oled juba surnud, nii et sinuga ma abielluda ei saa…”

Mia: “Kas tead, et Silvi (lasteaia abiõpetaja – toim) muneb meile korraliku toidu asemel karamellikomme, roomab ringi ja hammustab lapsi!”
 
Irisel jääb suu hämmastusest ammuli.
 
Mia: “Ei, ma tegin nalja! Ha-ha-haa, ma tegin nalja.” (täpselt sellise tooniga, nagu ta tegelikult ei teinud nalja)
 
Iris: “…”
 
Mia: “Aga vahepeal ta läheb ikkagi vaiba ääre alla, kõhuli munade peale!”
 
Iris: “…”
 
Mia: “Ma tegin nalja. Ha-ha!”

Mia: “Võtame need dinosaurusekrõbuskid (nisu meega, mille pakil on dinosauruse pilt – toim) ka loomaaeda kaasa.”

Mina: “Ei.”

Mia: “Ärme võta jah. Äkki osad pudenevad maha. Ja siis tulevad öösel loomad puuridest välja ja söövad neid. See ei ole aga tervislik. Ega inimestele ka ei ole, aga vahel ju võib.”

Mia, täiesti lambist: “Jää on hüljeste päike.”

Mina ja Iris: “Möh?”

Mia: “Noh, hülged lähevad ju jääle lesima nagu kuumale rannaliivale. Siis nad ju päevitavad jää käes. Jää ongi neile nagu päike!”