Iris ja Mia on pikal autosõidul. Iris roolis, Mia istub tagumisel istmel.

Mia: “Emme, mul on näpu otsas hästi suur tatikoll”

Iris kirub mõttes ja lausub: “Hmh, ma ei tea, kas ma saan sulle praegu salfasid ulatada, vaata, et sa seda kuhugi ei määri.”

Natukese aja pärast tuleb Irisele tatikoll jälle meelde ja pärib selle saatuse üle.

Mia: “Tatikoll võttis jalad alla ja jalutas mulle suhu!”

Selle peale on Iris päris pahase häälega ja ähvardab, “kui nii juhtus, siis on küll lood kurjasti!”.

Selle peale muutub Mia lõbusaks ja lausub: “Ma tegin naljaaaa! Tatikoll jalutas ninna tagasi!”

Sõime kala.

Mia: “Ma ei saa aru… Ma olen ju suur tüdruk, aga miks mul siis nii väikesed kalaluud on?”

Mingi hetk läks jutt sellele, et kas ja milliseid toite tohib näppudega süüa. Küsisime Mialt, kas ta teab, miks kala tohib.

Mia võttis kalatüki sõrmede vahele, mudis seda veidi ja ütles: “Tean… Vaata, see on selle pärast, et kala ei määri sõrmi.”

Panen parasjagu teises toas Ikot magama. Mia istub elutoas laua taga ja joonistab. Tool on tavalisest kõrgem, laste söögitool.

Järsku kuulen mingit kolinat. Kuna aga nuttu ei järgne ja Iko on just magama jäämas, ei lähe kohe kontrollima.

Kui Iko magab, küsin Mialt: “Mia, kas sa kukkusid?”

Mia: “Ei kukkunud. Ma tegin kukerpalli!”

Mina: “Ohhoo, ma ei teadnudki, et sa seda oskad. Kas näitad mulle ka?”

Mia: “Ei näita praegu. Tegin siit tooli pealt, alla põrandale.”

Et taara toas ei laiutaks

Kõik inimesed joovad. Kes õlle, kes limonaadi. Kes midagi muud. Igasuguse joomisega tekib aga paratamatult hea kogus taarat.

Ses suhtes on taara muidugi tore, et selle eest saab raha. Ent kodus võtab ta ikka jubedalt ruumi. Pudelite kuhi keset tuba ei ole ju mõnus ning päris iga päev taaraautomaadi juurde ka minna ei viitsi.

Mul on aga idee, kuidas seda saaks mugavamaks teha.

Continue reading Et taara toas ei laiutaks