Mia: “Meie nägime ka ükskord joodikut. Kõigepealt istus ta pingi peal, kus paistis päike. Siis veeres murule, kus oli veel rohkem päikest. Ja siis tuli politsei ja viis ta tuimestusmajja!”
Iko meelitab Irist: “Sa oled nii ilus nagu alla kukkunud kuu!”
Mia räägib mis rumalusi poisid tema lasteaias teeb ja õhkab siis: “Aga mina armastan ikka nii väga L suurt venda, sest tema ei ole mind kunagi löönud… Ja loodetavasti ei löö ka!”
Mina: “Aga sa ei ole teda ju nii ammu näinud.”
Mia: “Ma tean… Aga ma uurin välja, kus koolis ta käib ja lähen samasse kooli. Siis saame hakata pulmaplaani pidama!”
Lugemisaasta 2018
Natuke naljakas on möödunud lugemisaastat kokku võtta, kui “uus” aasta on juba esimese veerandi seljatanud. Nüüd läheb juba segi, mis on eelmise ja mis selle aasta mõtted.
Tegelikult muidugi vahet ei ole; ja kuna olen eelmised kaks aastat oma lugemise kokku võtnud, siis teen seda ka seekord. Mitte küll jaanuaris, nagu siiani, aga sedapuhku hoopis aprillis.
Iko karjub teises toas: “Peerusitt! Peerusitt! Peerusitt!”
Mina: “Iko, lapsed nii ei räägi!”
Iko: “Ma ei räägigi, ma laulan!”
Ja laseb sama rõõmsalt edasi…
Lugemiselamused: Detsember 2018
Detsember on juba ammu selja taha jäänud ja õues rõõmustleb suur kevad. Mina olen aga endiselt oma eelmise aasta viimase kuu lugemiskokkuvõtte võlgu (no ja tegelikult ka jaanuari ja veebruari omad ka).
Aga alustame detsembrist, küll tulevad teised talvekuud ka. Kunagi.
Sama moodi, nagu detsember ei ole põllumehele eriti viljakas kuu, jäi ka minu lugemissaak üsna kesiseks. Sest mida muud saaks öelda 4 loetud raamatu ja 673 lehekülje kohta.
Iko ärritub millegi peale: “Ma olen nii vihane, et ma tahaksin ühe puu maha raiuda!”
Ärkan üles ja komberdan kööki. Teised on juba söögilaua ääres.
Mia: “Ja kus siis tänukiri on, et me lasime sul kauem magada?”
Mia joonistab ja kirjutab laua taga.
Iko tegeleb oma asjadega ja poetab siis nagu muuseas: “Mia, sa oled nagu teadlane! Sa nagu tead… Ja nagu ei tea kah!”
Laupäeva hommik. Mina põõnan veel, aga kõik teised on juba ammu üleval.
Iris palub, et Mia minu ka üles ajaks.
Mia tulebki. Pomisen läbi une, et ma pea-aegu juba varsti ärkangi ja et lastagu mul vähemalt viis minutit veel magada.
Mia läheb tagasi elutuppa ja laiutab käsi: “Noh, mis sa kostad. Vanamees tahtis veel viit minutit!”