Me oleme nüüd kaks viimast pühapäeva käinud loomaaias. Tõtt-öelda ei ma mäletagi, kas olen kunagi varem sügisel seal käinud. Ilmselt ikka olen, aga suvel kindlasti rohkem.
Aga väga põnev on – erinevatel aastaaegadel on ju erinevad loomad aktiivsed ning iga kord näeb midagi uut.
Lugu/postitus ilmus esmakordselt Marathon100 jooksuportaalis 14.09.2016.
Ma ei ole kunagi eriti sportlik poiss olnud. Või noh, tegelikult olen ma sportimisest pigem kaarega mööda kõndinud. Juba lapsena eelistasin ma suvel raamatute seltsis võrkkiiges lesida, selle asemel et naabripoistega jalgpalli taguda. Ka koolis vedasin end kehalisest kasvatusest suure vaevaga läbi. Oli ka neid veerandeid, kus ma üheski kehalise tunnis oma nägu ei näidanud. Kuna teised õppeained olid aga eeskujulikult korras, õnnestus sellest kuidagi välja vingerdada.
Eelmise aasta augustis aga, pärast teise lapse sündi, otsustasin, et pean hakkama veidi oma tervisele mõtlema ja ennast liigutama. Tööl istun päevad läbi arvuti taga ning mingit füüsilist väsimust nagu ei tekigi.
Peale seda, kui Mia kuulis maratoni jooksmisest, elas ta rolli väga elavalt sisse.
Mia läks hingeldades Irise juurde ja teatas: “Mina jooksin ka täna maratoni. Raskeks läks siis, kui maa hakkas pikemaks muutuma!”
Iris ja Mia tulevad poest, tee äärde on autod pargitud.
Ühel hetkel Mia hõikab: “Emme! Vaata! Sellel autol on kumm tühi!”
Mõne aja pärast lisab mõtlikult: “Aga ainult alt poolt. Ülevalt on täitsa täis.”
Ootasime Miaga bussi. Kõrval oli üks venelannast ema oma tütrega.
Mia: “Mina ei ole venelane, onju? Ma oskan öelda ainult bljäd ja privet.”
Hakkan hommikul lastele süüa tegema.
Mia: “Aga kas sa üldse oskad süüa teha?”
Mina: “Eks vaatame, kuidas välja tuleb.”
Mia: “Aga ära ainult kaheksajalga tee, sest siis ma ei söö.”
Mia: “Mõista, mõista, mis see on: tissid on aga sõrmi pole?”
Funky: “…”
Mia: “Siil!”
Mia sõidab vana-vana-vanematele külla. Väga ei taha minna, kardab vist ka natuke.
Mia: “Miks me peame minema?”
Iris: “Noh, lähme vaatame, kuidas nad elavad.”
Mia, rõõmsalt: “Jah. Vaatame, kas üldse elavad.”
Pokémon Go-st on viimasel ajal väga palju räägitud. Eks see veidi totter ole, aga ka mina jahin (peamiselt suitsupausidel) Pokémone. Mäng on tõepoolest haarav ja kaasakiskuv.
Üks müüte, mida olen korduvalt kuulnud, on see, et mäng on ohtlik, kuna mängijat on võimalik selle abil jälgida. See teeb mängijast aga hea ohvri varastele ja pedofiilidele. On see aga ikka nii?
Continue reading Kui mina jälitan Pokémone, jälitab keegi mind?
Olime poes, kui Mia märkas järsku reklaami ja jooksis selle juurde: “Issi, vaata, kas see ongi jumal?”
