Mia: “Kui on sõber või tuttav, siis ma julgen “Tere!” öelda. Aga võõrastele ei julge. Võõrad on nii kapsakad ja nad võivad mu ära süüa!”
Mia kaevas oma liivakastis (toas, kineetiline liiv on tore asi) peenart ja istutas sinna porgandeid ja õunu ja mune.
Mina: “Mia, kas sa tead, kust munad tegelikult tulevad?”
Mia: “Puu otsast!”
Mina: “Ei tule.”
Mia: “Poest!”
Seletasin talle siis ära ning kui Iris ärkas, siis küsisin üle, et kas Mia nüüd teab, kust munad tulevad.
Mia: “Jah, tean. Kanad nokivad neid.”
Tegime Miaga mängult süüa. Parasjagu käis liivataigna vormimine.
Mina hakkasin tainast kausi servadesse suruma, et seda saaks millegagi täita. Mia hakkas pahandama, et tainast vormi servadele ei suruta.
Mina vaidlesin vastu, et mõne taignaga tehakse küll niiviisi.
Mia ajas imestusest silmad suureks: “Kust sa tead, kas telekast, arvutist, telefonist või või täbletist?”
“Ei, kokaraamatust.”
Meil oli plaan täna KUMUsse minna. Mia ei maganud aga lõunaund, nii et ütlesime talle, et kahjuks siis muuseumisse minna ei saa.
Mia aga tahtis igaks juhuks muuseumisse helistada.
Helistaski: “Kuule, kas magamata laps tohib muuseumisse tulla.”
Infoliini töötaja oli algul veidi segaduses, aga lõpuks ütles, et kui magamata laps emme ja/või issi kaasa võtab, siis tohib küll.
Mia on oma toas, hakkab magama jääma.
Mia: “Issi, ma ei saa siin magada. Bella tegi mu padja märjaks. Bella sülitas mu padja peale!”
Mina: “Pööra siis padjal teine külg.”
Mia: “No okei, okei. Aga mina, Mia, ei teinud seda märjaks. Bella-tita tegi!”
(Bella on Mia nukk)
Mia hakkab lõunaunele jääma, loeb teki all oma varbaid.
Onu Mihkel: “Oi, Mia, mitu varvast sul on?”
Mia: “Rohkem kui sul!”
Vanaema pakub Miale süüa.
“Näe, tegin makarone. Kas sa sööd neid? Või sööd midagi muud?”
Mia vastab:”Aga meil on kodus nii, et kas sööd või ei söö!”
Mia: “Miks sa ei ole tädi Ebe?”
Mina: “…”
Mia: “Tädi Ebe meeldib mulle rohkem. Tal on paremad kommid ja vetsupotid.”
Mina: “…”
Mia: “Muutu Ebeks!”
Mia tuli Irisega lasteaiast koju ja lunis pulgakommi ning üllatusmuna.
Iris: “Ei saa praegu. Elu on selline, et alati ei saa, mida tahad.”
Mia: “Jah, elu on selline, et saad, mida ei taha. Näiteks kõhuvalurohtu.”
Ükskord trammid ei sõitnud ja pidime bussiga kesklinnast koju minema. Oli palav suvepäev ning buss triiki inimesi täis. Tõesti ei olnud liigutamiseks ka ruumi.
Mia oli mul süles ja seisime püsti. Mia on aga väga seltsiv, tutvustas ennast pidevalt: “Mina olen Mia,” ja vist isegi kõdistas mõnda tädi, kellega pikemalt jutule sai.
Igatahes ühel hetkel hakkas üks neist tädidest maha minema ja ütles Miale: “See on nüüd minu peatus, ma lähen maha. Aga sul on buss kindlasti nüüd sõpru täis.”
Mia vastas: “Pagan seda teab!”
(Paar päeva tagasi tuli see ilmselt Miale meelde ja seletas: “Lapsed ei tohi öelda “Pagan seda teab!” Lapsed võivad öelda ainult “Kogu lugu!””)