Juunikuu oli lugemuse osas maiga üsna sarnane – ka juunis sai läbi loetud 6 raamatut. Käesoleval aastal kokku olen seega lugenud 44 raamatut.
Niivõrd vähestel raamatutel on tegelikult kaks põhjust:
- 600+ lehekülge paks “Elu täis äikest” (autor Mitchell Wilson), mis küll algas üsna paljutõotavalt, ent hakkas lõpus veidi venima.
- Alustatud ingliskeelne A. C. Clarke ja Gentry Lee “Cradle”. Kuna ingliskeelsed raamatud võtsin ette oma sõnavara suurendamiseks, loen neid sõnastik (okei, Google translate) näpus ning otsin need sõnad, mille tähendust ma täpselt ei tea, üles. Ja selliseid sõnu on üllatavalt palju… Sisust saab muidugi ka ilma aru ja eks ka sõnade tähenduse suudan konteksti järgi enam-vähem ära arvata, aga kui juba siis juba.
Ühe loetud raamatutest ostsin, ülejäänud viis olid riiulilt.
Ajaliselt sai üsna kenasti kaetud pea saja aastane spekter. Vanim raamat oli aastast 1934, uusim aastast 2015. Parim aastast 1969 ja halvim aastast 2015.
Lehekülgi kogunes 1750 (2017 aastal kokku 10 693). See tegi juunis ca 58,3 lehekülge päevas. Mis tähendab, et maikuuga võrreldes lugesin siiski veidi rohkem; aasta keskmisele (ca 59,1 lk/päevas) jääb siiski natuke alla.
Aga tuleb välja, et olen üsna stabiilse mahuga lugeja. :)
Üks raamat sai loetud keskmiselt 5 päevaga – tegelikult võttis aga “Elu täis äikest” 11 päeva ning teised läksid sellevõrra kiiremini.
Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega.
Lisaks sellele, et loetud sai üsna vähe raamatuid, olid needki üsna keskpärased. Mõned tugevalt okeid, ent üks lausa jube. Sekka sattus ka üks pärl, mis seetõttu vääribki eriti esile tõstmist:
Michael Crichton – Andromeda (Goodreadsis)
Tegelikult ei ole tegu kaugeltki kõige parema ulmekaga, mida ma lugenud olen. Nii et esmatutvuseks ulmega ma seda just ei soovitaks. Ja kindlasti mängis minu ahvivaimustuse juures rolli ka see, et ülejäänud hiljuti loetud raamatud olid üsna nõrgad.
Kõigele vaatamata on tegu just sellises stiilis ulmekaga, nagu mulle meeldib. Tempo on hea, põnevust jagub – ja kordagi ei teki tunnet, et päriselt midagi sellist juhtuda ei saaks.
Kui ma “Andromeda” kätte haarasin, arvasin, et see on lugu tähtedevahelisest reisist (need meeldivad mulle ka) mingi mingi jaoks tundmatu autori poolt. Aga ma eksisin mõlemas.
“Andromeda” on nimelt maavälist päritolu viiruse / bakteri nimi. Arvestades, et raamat ilmus aastal, mil inimese jalg esmakordselt Kuule astus, oli tegu omal ajal väga aktuaalse teemaga. Ent ega see tänasel päevalgi vähem oluline ei ole – Delfi imes näiteks eelmisel nädalal pastakast (või õigemini, mõnest välismaisest portaalist) välja loo, et maavälist päritolu bakter ei saa surmav olla. Nii et teema pakub kaasa mõtlemist tänagi.
Samuti tuli välja, et olin Michael Crichtonit varemgi lugenud – tema on nimelt ka “Jurassic Parki” autor. Jah, tõepoolest – ma olen Jurassic Parki raamatut lugenud rohkem kordi, kui filmi näinud. Kuigi mõlemad mulle väga meeldivad.
Nüüd avastasin ka sellise toreda sarja nagu “Westworld” mille aluseks on – üllatus, üllatus – Michael Crichtoni samanimeline film. Olen sellest tänaseks küll vaid ühe episoodi ära näinud, aga mulle väga meeldis.
Niisiis – juunikuiseks lugemissoovituseks olgu midagi Michael Crichtonilt.
Päisepilt: Pexels.com