Uus aasta on juba pikalt kestnud, aga oma lugemise kokkuvõtet pole jõudnud ammu teha. Eks proovime siis selle vea parandada; kuigi tuleb tõdeda, et ega just paljust rääkida ei ole. Kodu remont ja muud sekeldused on võtnud enamus vabast ajast, lugemiseks polegi nagu eriti mahti jäänud.
Raamatuid kogunes üsna tagasihoidlikult (3), lehekülgi see-eest täitsa okeilt (1176).
Keskmiselt kulus ühe raamatu lugemiseks 10 (okei, 10.33333333333333333333…) päeva ning päevas lugesin 38 (okei, 37.9354838709677…) lehekülge.
Ühe raamatu lugesin lastele unejutuks, kaks olid “Düüni” saaga järjekordsed osad. Eks sealt võib ka olla selle vähese lugemise põhjus – “Düüni” lood lihtsalt ei lenda. On küll head, aga lehekülgi pöörama ei sunni ja enda külge ei klammerda.
Nagu juba ütlesin, läbi lugesin:
- ühe lasteraamatu (J. K. Rowling “Jõulupõrsas”, 2021)
- kaks ulmekat (Frank Herbert “Düüni lapsed”, 1976 ja Frank Herbert “Düüni jumal ja keiser”, 1981)
Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.
Kuna loetud raamatuid kogunes seegi kuu täpselt kolm, siis kolme lemmikut ma seekord esile ei tõsta. Toon välja hoopis kõige parema.
Niisiis, minu lemmik detsembrikkus loetud raamatutest pärineb nagu novembrikuuski J. K. Rowlingi sulest:
J.K. Rowling “Jõulupõrsas” (2021) (Goodreadsis)
J. K. Rowling oma tuntud headuses! Lugu, millega on lihtne samastuda; mis on seikluslik ja ka sügavama alltekstiga. Ja oi kuidas ma armastan seda, et Rowling ei karda ka keerulistest asjadest rääkida.