Peale seda, kui Mia kuulis maratoni jooksmisest, elas ta rolli väga elavalt sisse.
Mia läks hingeldades Irise juurde ja teatas: “Mina jooksin ka täna maratoni. Raskeks läks siis, kui maa hakkas pikemaks muutuma!”
Author: Ande
Iris ja Mia tulevad poest, tee äärde on autod pargitud.
Ühel hetkel Mia hõikab: “Emme! Vaata! Sellel autol on kumm tühi!”
Mõne aja pärast lisab mõtlikult: “Aga ainult alt poolt. Ülevalt on täitsa täis.”
Ootasime Miaga bussi. Kõrval oli üks venelannast ema oma tütrega.
Mia: “Mina ei ole venelane, onju? Ma oskan öelda ainult bljäd ja privet.”
Hakkan hommikul lastele süüa tegema.
Mia: “Aga kas sa üldse oskad süüa teha?”
Mina: “Eks vaatame, kuidas välja tuleb.”
Mia: “Aga ära ainult kaheksajalga tee, sest siis ma ei söö.”
Mia: “Mõista, mõista, mis see on: tissid on aga sõrmi pole?”
Funky: “…”
Mia: “Siil!”
Mia sõidab vana-vana-vanematele külla. Väga ei taha minna, kardab vist ka natuke.
Mia: “Miks me peame minema?”
Iris: “Noh, lähme vaatame, kuidas nad elavad.”
Mia, rõõmsalt: “Jah. Vaatame, kas üldse elavad.”
Kui mina jälitan Pokémone, jälitab keegi mind?
Pokémon Go-st on viimasel ajal väga palju räägitud. Eks see veidi totter ole, aga ka mina jahin (peamiselt suitsupausidel) Pokémone. Mäng on tõepoolest haarav ja kaasakiskuv.
Üks müüte, mida olen korduvalt kuulnud, on see, et mäng on ohtlik, kuna mängijat on võimalik selle abil jälgida. See teeb mängijast aga hea ohvri varastele ja pedofiilidele. On see aga ikka nii?
Continue reading Kui mina jälitan Pokémone, jälitab keegi mind?
Olime poes, kui Mia märkas järsku reklaami ja jooksis selle juurde: “Issi, vaata, kas see ongi jumal?”
Käisime täna Pardirallil.
Kui viimane part oli finišisse jõudnud, teatas Mia rõõmsalt voolavat vett vaadates: “Nüüd vaatame, kuidas vesi võidu teeb!”
Kas lapsed saavad asjadest väga teistmoodi aru või on asi selgitajas.
Igaljuhul oli lugu nii, et viimasel ajal on jõle palju toiduga pirtsutamist, järele jätmist ja ära viskamist. Taaskord oli söögiaeg, kui Mia nõudis seda, teist ja kolmandat ning peale ühte ampsu teatas, et rohkem toitu ei võta suu sissegi.
Irisel sai mõõt täis ja mõtles, et nüüd on aeg last natuke ehmatada. Otsis netist nälginud laste pilte ja seletas, et maailmas on palju lapsi, kellel pole kodus üldse süüa ning need lapsed oleksid väga tänulikud toidu eest, mille meie lihtsalt prügikasti viskame.
Mia oli olukorrast ja piltidest täpselt nii šokeeritud, kui Iris lootis. Kogu asja peale jäi Mia väga mõtlikuks, vaatas oma taldrikusse ning ütles: “Ma söön kohe kõik ära, muidu nälgin samamoodi nagu need lapsed, kes nendel piltidel olid.”
Peale seda käis terve õhtu murelikult ringi ja küsis, kas meil ikka süüa on ja ega ta pole juba nälga suremas. Õhtul Miat voodisse pannes pidi veel üle lugema kõik pereliikmed, kellelt süüa saab.
Niisiis vanaemad, vanaisad, tädid, onud ja nende lapsed – ärge üllatuge, kui Mia kontrollib, kas teil ikka süüa on.
Vähemalt sai taldriku tühjaks…