Möödunud sügisel toimus meie aias järjekorras juba neljas lastejooks. Kui varemalt olen hoidnud seda üsna piiratud üritusena (algas see ju koroonaajal, kui suuri rahvakogunemisi ei olnud mõistlikki teha), siis seekord olid oodatud kõik sõbrad-tuttavad.
Nii oligi tegu siiani kõige rahvarohkema jooksuga. Kirja pani end 16 perekonda ja 23 last. Päris kõik kohale ei tulnud (sügisene haiguste aeg; ka koroona oli taas pead tõstmas). Aga igati tubli tulemus igal juhul!
Seekord ei olnud tegu ainult jooksuüritusega; pigem nimetaksin seda sportlikuks perepäevaks. Sest sportlikke / mängulisi tegevusi oli hulgim; jooks oli lihtsalt peaürituseks.
Üht-teist sai tehtud veelgi eelmiste kordadega võrreldes erinevalt. Mida täpsemalt ja kuidas läks (ehk mis olid head ja vead) kirjutan all pikemalt. Aga kuna (liikuv) pilt annab emotsiooni kõige paremini edasi, siis esmalt kokkuvõttevideo:
Mida teha hilinejatega?
Eelmistel jooksudel on parajaks probleemiks olnud hilinejad. Eks see ole muidugi ka arusaadav – väikelastega ei ole kellaajast kinni hoidmine just kõige lihtsam. Samas tekitab see natuke tobeda viite, kui kõik teised on juba jooksmiseks valmis…
Seekord otsustasin alustada hoopis teiste sportmängudega – erinevad paralleelselt toimuvad tegevused. Nendega saaks liituda kohale jõudes ja jooksu ajaks võiks kõik kohal olla.
Juba osalemisankeedis palusin ära märkida, kes oleks valmis kaasa aitama – neist said tegevuspunktide juhendajad. Algul oli soovijaid üsna palju; tundus, et igasse punkti saab kaks inimest, kes saaks siis vahetustega ka ise teistes tegevustes osaleda. Elu tegi aga omad korrektuurid ja lõpuks oli igas punktis üks kindel inimene.
Millega ma arvestada ei osalenud, oli see, et ka vabatahtlikud hilinevad. Ja võivad seda teha üsna palju. Õnneks see suur probleem ei olnud – kuna tegevuspunkte oli mitu, oli lastel tegevust ikka ja inimeste laekudes said kõik võistlusalad oma stardi. Ja muidugi, kui vabatahtlikke oleks olnud rohkem kui tegevuspunkte, oleks see mure ilmselt olemata olnud.
Nii et üldiselt see formaat töötas; tegevus sai pihta hakata õigel ajal ning jooksu alguseks olid kõik kenasti olemas.
Vimkaga viievõistlus
Nimetasin sportlikud mängud “Vimkaga viievõistluseks”. Viis ala sai valitud puhtalt vabatahtlike arvust lähtudes; väike vimka oli neis kõigis sees ja mulle lihtsalt meeldivad alliteratsioonid. Juba sellest ajast peale, kui lapsena E. S. Gardneri krimkad avastasin; tal on pealkirjades ka alati alliteratsioon. :)
Kuna tegu oli sportliku perepäevaga, olid oodatud osalema nii lapsed kui ka täiskasvanud. Seda, et võistlused oleksid põnevad ja jõukohased ka täiskasvanutele, üritasin ka alasid valides silmas pidada. Samuti oli lubatud oma tulemust parandada; nii mitu korda kui soovid. Järjekorras oli muidugi eelisõigus neil, kellel antud alal veel ühtki sooritust kirjas ei olnud.
Vimkaga viievõistlusel sai oma oskused proovile panna sellistel aladel:
Slackline
Kuna meil aias juba slackline üleval on, siis oli see selline mugav valik. Aga samas on köielkõndi alati põnev proovida.
Eesmärgiks oli jõuda võimalikult kiiresti võimalikult kaugele – mõõdeti nii aega kui ka läbitud vahemaad.
Klotsijooks
Mängijale anti neli klotsi ja eesmärgiks oli ainult neile astudes vahemaa läbida. Inspiratsiooni sain sellest videost:
Tehnika võis igaüks muidugi ise valida. Klotse oli kahes suuruses (lastele ja täiskasvanutele), mõõdeti raja lõpuni jõudmiseks kulunud aega.
Pallivise
Mängualal olid erinevad anumad (kausid, potid, ämbrid), millele olid märgitud punktid. Mida kaugemal / keerulisem anum, seda suurem punktiskoor. Iga osaleja sai viis palli; eesmärgiks oli need anumatesse loopida.
Viskekaugusi oli kaks (koolilastele kaugemal, lasteaaialastele lähemal).
Arvesse läks nii punktiskoor kui ka viseteks kulunud aeg.
Klotsikuubik
Mängijal oli kasutada viis Tetrise-laadset puuklotsi, millest tuli kuubik kokku panna. Aega oli selleks maksimaalselt kolm minutit (täiskasvanutel kaks) ja tegu oli ainsa mänguga, kus oli lubatud vaid üks katse. Kui oled kuubiku juba korra kokku saanud, läheb teine kord ju juba ladusalt!
Mõõdeti kuubiku kokku panekuks kulunud aega.
Jalgrattasõit
Märkisin maha käänulise raja, eesmärk oli see jalgrattal võimalikult aeglaselt läbida.
Jalga maha panna ei tohtinud (väikelastel oli see siiski kolm korda lubatud). Kes jala maha pani, tulemust kirja ei saanud ja pidi uuesti alustama.
Auhinnad ja tulemuste arvestamine
Iga viievõistlusel osaleja sai iga ala eest medali, sõltumata tulemusest. Printisin need 3D printeriga välja, iga ala eest ootas erinevat värvi medal:
Nagu pildilt näha, oli medaleid kuute värvi, aga alasid viis. Kuldsed medalid said iga ala parimad. Lisaks ka punktides olnud vabatahtlikud ja mõned eripreemiad (noorim osaleja, kõige aktiivsem osaleja).
Tavaliselt olen välitunud igasugust parimate välja selgitamist (sest juba osavõtt on võit; lisaks osaleb niivõrd erinevas vanuses lapsi, et parima selgitamine on keeruline). Seekord tahtsin aga proovida ka auhindu jagada, kolmele parimale ostsin Legod.
Kuidas aga esikolmik välja selgitada? Kuna tahtsin tunnustada oselemist (ja ka vanemate kaasatust), siis minu mõte oli see, et iga laps loeb oma medalid kokku ja liidab sinna ka oma vanema(te) medalid. Võitja on see, kellel on kõige rohkem medaleid.
See lahendus aga eriti hästi ei toiminud. Esiteks oli ta liialt keeruline ja lisaks andis eelise suurematele peredele / peredele, kus olid kaasas mõlemad vanemad / peredele, kus vanemad ei olnud punktide läbiviijad.
Üldiselt mulle see auhindade/võitja valimise mõte ikkagi meeldib. Oluline on tähistada ja tunnustada. Ning aeg-ajalt peab elus ka kaotama, alati ei saa kõik võitjad olla ning seda on oluline õppida. Aga jah, peab sinna mingi parema lahenduse mõtlema.
Osalustasu jms rahaga seonduv
Natuke rahajuttu ka; see kipub millegipärast alati meeli erutama.
Osalustasu olen hoidnud paindlikuna, 3-10 eurot lapse kohta. Kolm eurot on Tallinna maratoni lastejooksude osalustasu medalite jms eest, mille kannan edasi. Ülejäänu eest panen kokku nännikotid igale lapsele, katan väikse laua (jook ja snäkid), ostan auhinnad jms.
Igal aastal on olnud nii neid, kes ei maksa üldse kui ka neid, kes kannavad natuke rohkem. Ja see on minu arust väga normaalne – rahalised võimalused ongi erinevad. Oluline on ju toredasti koos veedetud aeg, mitte rahakoti paksus või see, kas keegi maksis viis eurot rohkem või vähem. :)
Üldiselt olen püsinud kenasti eelarves; ainult mõnikümmend eurot olen omast taskust peale maksnud (no ja oma laste osalustasu muidugi ka). Aga peab ütlema, et ega sellise ürituse korraldamiseks palju raha polegi vaja.
Seekord olid kulud natuke üle 200 euro ja jagunesid suures pildis täpselt kolmeks: Tallinna maratoni osalustasu, auhinnad ja nännikotid koos lauaga.
Nännikottidest ka paar sõna. Olen katsetanud erinevaid lähenemisi, aga laste jaoks on kõige meeldivam, kui saavad pärast jooksu oma kotikese kõrremahla ja pisikeste maiustustega. See on nagu auhind ja midagi päris oma. Nii et seekord läksin jälle seda teed; lisaks katsin väikese ühislaua (peamiselt vesi ja mahl aga ka natuke snäkke).
Huvi pärast kirjutasin seekord ka poekettidele (Rimi, Maxima, Selver, Coop), et kas nad tahaksid meie lastejooksu toetada. Mitte, et otsest vajadust oleks olnud, aga endal oli lihtsalt põnev, kas ja mida vastatakse. No ja kui olekski mingit toetust saanud, oleks saanud kasvõi jäätisemasina juurde rentida. :)
Ainsana (!) vastas Rimi, et neil on kahjuks kõik sponsorrahad planeeritud. Arusaadav muidugi; kiitus selle eest, et nad üldse vastasid.
Kokkuvõtteks
Üldiselt aga võib öelda, et tegu oli taaskord ühe väga vahva sportliku üritusega.
Mulle isiklikult tegi enim rõõmu see, et osales ka mitmeid sõpru, keda pole ammu-ammu (rekord oli ca 20 aastat isegi!) näinud.
Tipphetkeks oli muidugi jooks; kirsiks tordil hea sõbra Mustkunstiteatri käest laenatud tossumasinad (need on alati laste lemmikud) ning imelised Tallinna Maratoni medalid.
Kuidas edasi? Eks tulevik näita, aga on üsna suur tõenäosus, et septembrikuus teeme oma aias jälle ühe vahva lastejooksu. Kuidas täpselt veel ei tea – aga eks üritan ikka kogemustest õppida ja iga aastaga aina paremaks minna.
Varasemate jooksude kohta olen kirjutanud siin; 2022 kevadel toimunud takistusjooksust siin.